Mart Kiisküla: Põllumajandussektor jälgib hoolega riigipoolt ette antud suunda

Aafrika seakatk, linnugripp, koroona, energiakriis, Ukraina sõda – see on vaid väike osa põllumehe muredest. Maailm on muutunud ja muutuste tuules on ühel või teisel viisil kõik inimesed ja ettevõtted.

Dotnuva Baltic AS tegevjuht Mart Kiisküla (pildil) on ettevõttes olnud pea kaks aastat, kuid on põllumajandustehnika müügivaldkonnaga seotud rohkem kui 15 aastat. Erinevate kriiside valguses, uurisime Mardilt, kuidas ta hindab põllumajandusettevõtete tervist, millised on suuremad mured ja mille üle rõõmu tunda. Samuti vestlesime regionaalpoliitika ja ettevõtte tulevikusuundadest.

Kust sai alguse Teie huvi põllumajandustehnika vastu?

Lapsena veetsin peaaegu kõik suvevaheajad Räpina kandis vanavanemate juures. Armastus traktorite ja põllumajanduse vastu sai alguse sealt ning süvenes ajapikku põhikoolist ülikoolini välja. Nii otsustasime sõpradega, et lähme õppima põllumajanduse mehhaniseerimist. Ülikooliajal see sõpruskond veel suurenes ja nüüd võin öelda, et suur osas kursusekaaslastest tegeleb põllumajandustehnika ettevõtetes. 

Elame hetkel väga muutuvas maailmas. Põllumees on vahelduva eduga kokku puutunud nii põua kui ikaldusega. Olukorrale andis erinevaid varjundeid ka koroona. Nüüd on Ukraina sõda. Kuidas Eesti põllumees selle kõige keskel hakkama saab?

Põllumeest puudutab nii kütusehind, mineraalväetiste, taimekaitsevahendite, loomasöötade ja tehnika kättesaadavus kui põllumajanduspoliitika üldiselt. Põllumehe hooaeg alles algab ja keegi ei tea ette, mis saab sügisel. Eks palju oleneb sellest kaua sõda kestab. Praegu elatakse päev korraga. Olgu maailmas ja olukord kui raske tahes, siis selge on see, et toidutootmine ei saa kuhugi kaduda. Paraku on elu nii, et kui põllumajandussaaduste tootmine maailmas on allpool nõudlust, siis tähendab see toiduainete hinna tõusu.

Selge on seegi, et põllumees on oma maade ja loomade küljes kinni. Läbi raskuste on ellu jäänud siiski tugevamad ja nemad tunnevad ennast suhteliselt kindlalt, sest elukogemus aitab neil tarku valikuit teha. Kui tarneahelad toimivad, siis on võimalik ka toota ja toodangut hoida. 

Rääkides tehnikast, siis viimase aastaga on masinate hinnad 25 protsenti tõusnud, kuid hoolimata sellest investeeritakse plaanide kohaselt. Palju räägitud kiibi probleem pole ainuke, mis meid ohustama hakkab, sest masinatootmise oluliseks komponendiks on veel metall ja rehvid. Rehvitööstustel on suured tehased kinni kuna tarneahel olulise materjali osas on katkenud. Rahustuseks võib öelda, et masinatootmine on siiski tehaste esimene prioriteet ja kokkulepitud kogus rehve saadetakse nendesse tootmistesse.

Põllumajandussektor jälgib hoolega riigipoolt ette antud suunda. Võtame näiteks rohepöörde teema. Põllumehed räägivad, et peavoolumeedia esitab selle põllumajandusest tulenevat keskkonnaprobleemi väga ühekülgselt. Me ei saa siin rääkida ainult keskkonna koormamisest, sest tegelikult on Eesti põllumehel nii mineraalväetiste kui taimekaitsevahendite kasutamiseks kasutusel väga täpsed automaat süsteemid. See kõik vähendab keskkonnale survet, sest tööd tehakse täpselt. Väetised ja taimekaitse on suur kuluartikkel ja keegi ei tee seda huupi. 

Piimafarmides kasutatakse näiteks piimast ja vedelsõnnikust saadud soojusenergiat. Farme moderniseeritakse, katsutele paigaldatakse päikesepaneele. Kogu sektor annab oma panuse rohepöördes, kuid selge on ka see, et siinkohal peab riik tegema veel rohkem kui seni on tehtud.

Nüüd on aeg, et ka sellest räägitaks.

Millele täpsemalt võiks siis tähelepanu pöörata?

Võrreldes lõunanaabrite Läti ja Leeduga, on riiklik tugi põllumehele nõrgem. Jah, ühteteist on tehtud, ei saa salata, kuid Eesti valitsuse suhtumine põllumajandusettevõtjasse on jahe ja selline olukord on meie põllumehe raskesse konkutertsitingimustesse pannud. Kui riiklikud dotatsioonid põllumajandusse oleksid suuremad, siis saaks teissuguse kuluga toota. Samas tuleb öelda, et pole halba ilma heata, sest seeläbi oleme pidanud mõtlema, kuidas opereerida väiksemate tootmiskuludega. Sellest tingituna on Eesti põllumajandusettevõtja jõudnud oma arengus kaugemale.

Suurimaks probleemiks minu meelest on siiski see, et Eestil puudub korralik regionaalpoliitika. President Meri ütles omal ajal, et vaja on jõulist regionaalpoliitikat, sest riik on parasjagu nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem maakond. Meil on maakonnad väga erinevad ja puudub sotsiaalse ja materiaalse heaolu tagamine maapiirkondades. Enam ei saa me rääkida üksnes töökohtade loomisest, sest inimesed vajavad palju enamat. Eriti valusalt puudutab see põllumajandussektorit. Kuna riik on maalt ära kolinud, siis koos sellega lahkuvad ka noored. Mida rohkem riik maapiirkondadest eemale läheb, seda vähem tahab noor tulla vanemate tallu ja seal millegagi tegeleda. Need, kes tulevad puutuvad kohe kokku erinevate probleemidega. Olgu selleks siis logistika kodu, kooli ja lastaia vahel, või see, et perearst asub kaugel. Tegemist on justkui suletud ringiga, sest mida rohkem inimesi ära läheb, seda vähem on riigil huvi kulusid maapiirkondadesse või ääremaale teha. Samas just seal asuvad rohu- ja põllumaad, sektori tootmisettevõtted. Põllumajandusettevõtjad aga konkureerivad tööturul töötajate pärast teiste valdkonna ettevõtetega. 

Paraku on olukord selline, et põllumehel, kes ei asu suurlinna lähedal pole kvalifitseeritud tööjõudu ja nii polegi põllumajandussektoril muud teha, kui võõrtööjõudu kasutada. Siinjuures tuleb kohe öelda, et vastupidiselt sellele, mida teatud poliitiline eliit räägib, siis võõrtööjõud pole odav. Põllumajandussektoris on hooajalised töötasud tunduvalt suuremad kui Eesti keskmised töötasud. Seega riigipoliitika tagajärjed on kahjuks just sellised, et inimesed on maalt lahkumas ja palgata tuleb võõrtööjõudu, eeskätt ukrainlasi.

Milline on ettevõtte tulevikusuund?

Ettevõte saab kasvada ja areneda üksnes põllumajandusettevõtetega koos. Tänasel päeval ei ole me ainult masinamüügiga tegelev äri, vaid oleme põllumehele koostööpartner. Meie ülesanne on tarnida neile väga olulisi masinaid ning tagada nende töökindlus. Kui vanasti oli pea igal põllumajandusettevõttel oma remonditöökoda, siis tipptehnoloogiaga varustatud masinaid nii enam remontida ei saa. Põllumajandustootja masinapargi administraatorina oleme selle kohustuse ja vastutuse endale võtnud. Teeme tööd selle nimel, et olla veel rohkem olemas, et leida operatiivselt lahendusi kõige keerulisematele igapäevastele väljakutsetele. Loomulikult hoolitseme selle eest, et meil töötaksid kõrgelt kvalifitseeritud insenerid ja tehnikud, kes saavad pidevalt oma kvalifikatsiooni tootjate korraldatud koolitustel. Ilma ei saa tugipersonalist, sest nendegi oskusteave on ettevõttele ja koostööpartneritele oluline.

Oma äripartneritega peame kogu aeg käima ühte jalga, sest muidu ei ole meil millest rääkida. Hea meel on aga tõdeda, et põllumajandusettevõtjate seas on palju kliente, kes meid usaldavad ja keda meie usaldame. Ärimaailmas on vastastikune usaldus väga oluline komponent. Nii nagu meiegi teeme äriplaane pikema perspektiiviga, siis tänases maailmas peavad seda tegema ka need, kes ellu tahavad jääda. Seega peaksid tootjad ette mõtlema ja oma investeeringud tehnikasse läbi planeerima vähemalt viis aastat ette. Kutsun kõiki Maamessile, kus tutvustame meil müüdavaid põllumajandustehnika hooajaks vajalikke ja uusi brände.

Foto: K. Vask