Nutiadraga ideaalne võistluskünd tootmispõllul

Autor: Urmas Lees / Kvernelandi tootegrupijuht

Mullaharimisel võib olla palju eesmärke, kuid kõige levinumad on järgmised: 1) taimejäänuste matmine, 2) umbrohu tõrje, 3) mulla kobestamine, 4) sõnniku ja muude mullaparandusainete mulda viimine ning 5) sobiva seemnesängi loomine. Individuaalsete eesmärkide olulisus on aga piirkonniti ning põllumajandusettevõtete ja põldude vahel väga erinev, sõltudes paljudest teguritest, nagu kliima, muld, põllukultuurid, umbrohu olukord, taimejäänuste hulk ja mulla tihenemise intensiivsus.

Muud tegurid, mis on iga üksikjuhu meetodite valikul olulised, on mulla niiskusesisaldus ja struktuur mullaharimise ajal, samuti eelmine põllukultuur ja rajatav põllukultuur. Erinevate eesmärkide saavutamiseks ei ole olemas ühte tehnoloogiat ega ühte seadet, millega seda kõike saavutada. Kõige universaalsemaks ja mitmekülgsemaks tehnoloogiaks on ikka veel künd, ükskõik kui palju me ei püüaks seda välja tõrjuda ja talle vigu juurde mõelda.

Nii nagu me ei ole saanud sõltumatuks ilmast, nii ei ole me saanud sõltumatuks ka künnist. Kündmine ei ole pelgalt traktoriga adra vedamine, see on väga paindlik tehnoloogia, mille käigus saab mõjutada paljusid tegureid, et saavutada eelpool nimetatud eesmärke. Ader on universaalne tööriist, küll aga ei ole tema seadistamine erinevateks eesmärkideks alati kõige lihtsam, mistap korraldatakse sel alal ka võistlusi, isegi maailma meistrivõistlusi.

Võistluskünd vs tava-künd

Ikka ja jälle väidetakse, et võistluskünd ja tava-künd on kaks erinevat asja – ei ole ikka küll! Neil mõlemal on väga selged ühised eesmärgid, milleks on parima külvialuse loomine ja umbrohu tõrje. Et aga põllulapi kündmine koosneb paljudest elementidest – avavao ja krooni kündmine, põhikünd, kiilu künd, lõpuvao kündmine jpm, mis kõik nõuavad adra seadistuse muutmist ja võistlustel on need elemendid viidud tihedalt üksteise kõrvale, siis jääb mulje, et kündjad nokitsevad rohkem adra kallal kui istuvad traktoris ning töö edeneb visalt.

Tavakünnil tuleb teha täpselt samu seadistusi, ainult pikema aja tagant, mistõttu on rohkem aega nautida põhikündi. Aga kuna seadistuse muutmine nõuab traktorist väljumist ja mutrivõtmega üht-teist adra kallal toimetamist, siis tihti jääbki see tegemata ja tulemuseks on „argikünd“ ehk mitte kõige paremini tehtud töö.

Tava-ader vs nutiader

Õnneks oleme täna jõudnud paremasse seisu, kus ader on saanud hulga tehnoloogilisi täiustusi ja igapäevane võistluskünni tegemine tootmispõllul on lihtne ja mõistlik. Üheks selliseks adraks on Kverneland 2501 S i-Plough, nn. „nutiader“. Milles seisneb siis selle adra nutikus?

Igal adral on neli põhireguleerimist – töösügavus, töölaius, vannaste kalle e. ristseis maapinna suhtes ja esimese saha töölaius. Kui me läheme tavalise adra juurde ja oleme otsustanud künda näiteks 20 cm sügavuselt, siis ei ole meil ühtegi ideed, millises asendis need neli reguleeritavat tõmmitsat/silindrit peaksid olema. Parim, mis me teha saame, on lasta ader maasse ja hakata reguleerima igat tõmmitsat eraldi. Peale reguleerimist tuleb veidi edasi sõita ja hinnata tulemust, siis uuesti kabiinist välja minna ja teha järgmine reguleerimine. Sealjuures võib järgmise parameetri reguleerimine mõjutada ka eelnevat, mistõttu tuleb seda uuesti korrigeerida.

Niimoodi kabiini ja adra vahel käimine tüütab lõpuks ära ja tulemuseks võib olla enam-vähem korralik „argikünd“. Selline reguleerimine võetakse üldjuhul ette põhikündi tehes, aga mis saab siis kui tahame teha algusvagu, krooni, lõpuvagu, märkida otsajoont jne? Võistlustel tehakse need reguleerimised ära ja pealtvaatajad näevadki seda tüütut jukerdamist, aga tootmismaad kündes seda üldjuhul ei tehta.  

Minnes aga kündma nutiadraga, sisestame oma soovi töölaiuse ja sügavuse osas terminali, lisame veel traktorirataste sisekülgede vahe (sellest sõltub traktori kalle vaos ja esimese saha laius) ning vajutame stardi nuppu. Nagu imeväel ärkavad kõik silindrid ellu ja ader võtab õige seadistuse antud olukorraks. Kui tahame teha näiteks märkevagu, polegi vaja midagi sisestada, valime menüüst lihtsalt selle elemendi ja ader teab, mis asendi ta peab võtma. Sama toimub ka adra haakimise korral, tugiratas lastakse alla, veotelg pööratakse maaga paralleelseks. Teab ju igaüks, kui tülikas on viltust telge munakatesse saada.

Adra reguleerimised traktorist väljumata

Kui töö käigus selgub, et asja saaks veelgi paremaks muuta, saab teha reguleerimisi kummikuid jalga panemata otse ekraanilt. Selleks tuleb sõidu ajal lihtsalt mängida silindritega, jälgida, kuidas asi muutub ja parim olukord salvesta. Edasi kasutab ader juba seda parimat seadistust. Tänu sellisele lihtsale reguleerimisele seda ka tehakse ja künnipilt reguleeritakse ilusaks ka juba lihtsalt igavusest. Kuna reguleerimine toimub künnikiirust vähendamata, suureneb seeläbi tootlikkus ja vähenevad kulud.

Teine suur boonus saadakse siis, kui ader ühendatakse GPS-ga. Kõige väsitavam ja pingelisem tegevus kündmisel on sirge vao saavutamine. Enamus põlde on ebakorrapärase kujuga, neil esineb takistusi ja lõimis muutub ühe töökäigu jooksul mitu korda. Traktori sirgelt sõitma panemine GPS’i abil ei aita, kuna nii saab korrigeerida vaid esimese saha laiuse arvelt ja sedagi kas vao serva või küntud maad tallates. Elegantselt lahendab olukorra adra töölaiuse muutmise tarkvara „FurrowControl“, mis, kasutades GPS’i, muudab kogu adra töölaiust nii, et viimane sahk jookseb mööda sirget. Seega saab muretult sõita traktoriga ükskõik kui kõveras vaos, viimase saha jäetud vagu on nöörsirge.

Pole ju mingi saladus, et osaliselt püütakse kündmisest vabaneda ka põhjusel, et häid ja kogenud künnimehi napib. Loodetavast see probleem on nüüd lahenemas.

Arenevad ju mehed ja masinad ikka koos!